Jüri Ratase poolt võib täheldada vastaskandidaadi suhtes närvilisust – Toots ei tundvat erakonna siseelu, sest on parteis nii vähe aega olnud. Kui Ratas tahab sel moel vihjata oma parteistaažile, siis pikk parteis olek võib osutuda ka miinuseks. Palju on räägitud uuenenud Keskerakonnast, mis tähendas Edgar Savisaare pikast ainuvõimust vabanemist. Kuus aastat Keskerakonna eesotsas olemist ei tähenda aga Ratase puhul, et sellele kohale peaks Savisaare eeskujul aastakümneteks jääma, võttes üle ka tema kombed solvumistest, tujutsemistest kuni konfliktsuseni.
Nii on Ratasest küll aastatelt vanema, kuid lühema parteistaažiga Tootsi eeliseks väljastpoolt tulija värske pilk. Ei pea ju asjad erakonnas edasi minema vanal moel üksnes seetõttu, et niimoodi on ajast aega kombeks olnud või kellegi poolt kokku lepitud. Keskerakonna probleemiks on tänini olnud küll kriminaalasjad, küll muud skandaalid. Järsku Toots suudaks vabastada partei Keskkriminaalerakonna mainest, lõhkudes väljakujunenud toiduahela, edutades teistsuguseid inimesi, nii et alata saaks ka Keskerakonna sisuline uuenemine. Väga lihtsalt öeldes – erakonna põhiküsimuseks peaks olema: kuidas saada ausaks?
Lisaks tuleb tsentristidel selgeks teha, kelle erakond olla tahetakse ning kelle huve esindatakse? Pelgalt venekeelsetele ja pensionäridele toetumine ei pruugi muutunud oludes olla jätkusuutlik. Esimesed on hakanud toetama ka teisi erakondi, mis mõjub poliitmaastikku tervendavalt. Pensionäride poolehoid aga sõltub pensionitõusust ja elukalliduse kompenseerimisest.
Nii tulebki valida, kas Ratase juhtimisel vanaviisi edasi või panustada muutustele. Isegi kui Ratas peaks jätkama, näitab Tootsile antud häälte hulk, kui suur osa erakonnast pole Ratase valitsemisstiiliga rahul.
