Loomade varjupaigad üle terve Eesti ajavad üle kaks korda aastas – kui kevad muutub tasahilju suveks ja suvi sügiseks. Need on ajad, mil metsikult sündinud kassipojad saavad jalad alla ja hakkavad otsima inimeste lähedust – kus on inimene, seal on peavari ja toit.
Kuuri või trepi alt leitud pesakonnad jõuavad varjupaikadesse, nagu sinna jõuavad ka suvekassid – suvel maakodudesse võetud või tulnud loomad, kes jäetakse vastu sügist sinna lihtsalt maha või visatakse poolel teel linnakoju sõna otseses mõttes autouksest välja.
Läänemaa varjupaigas ootab kodu üle 40, Varjupaikade MTÜ seitsmes varjupaigas üle terve Eesti üle 600 hüljatud kassi. Kõigil neil, olgu või mitu põlvkonda tagasi, on kunagi olnud oma inimene, kes nad on hüljanud. Mõeldes neile inimestele, võiks ju korrata surematuid sõnu, mille Antoine de Saint-Exupéry pani rebase suhu, ja koputada sellega südametunnistusele. „Sa vastutad alati kõige eest, mille sa oled taltsutanud,” ütles rebane väikesele printsile. Aga sellel ei ole mõtet. Need inimesed ei ole „Väikest printsi” lugenud. Või siis ei ole nad sellest aru saanud. Ja mida ei suuda de Saint-Exupéry, ei suuda üks maakonnalehe juhtkiri ammugi.
Nii et jäägu see näpuviibutus tegemata. Küll aga julgeks soovitada neile, kes plaanivad võtta kassi: võtke ta varjupaigast. Ja kassipoja asemel kaaluge tõsiselt võimalust võtta vanem loom. Nunnud kassipojad hätta ei jää. Varem või hiljem leiavad nad oma inimese. Läänemaa varjupaigas pole ühtegi täiskasvanud kassi, kes oleks seal elanud pojast peast peale. Küll aga on seal täiskasvanud kasse, kes on veetnud seal aastaid. Vanemal kassil on kassipoja ees hulk eeliseid. Nende iseloom on teada. Nad käituvad sündsalt. Kardinad ja nõud jäävad terveks. Ööd on rahulikud. Ja pole ustavamat sõpra kui üks varjupaigast võetud juba elu näinud kass.
