Meie naaberriik peab jätkuvalt verist sõda. Millal sõda lõpeb, ei tea keegi. Ukraina peab südikalt vastu ja hakib okupante, ent välise relva- ega rahalise abita ei ole see igavesti võimalik. Kuid mis kõige olulisem: okupantidele ei oleks võimalik vastu panna, kui ukraina rahvas ei oleks üksmeelselt nõus koos riigipeaga võitlema.
Seega, vastase jaoks on võitlusmoraali murdmine üks peamisi pähkleid, mille peaks president Putinit tsiteerides „üllaste eesmärkide” ja sõjalise edenemise nimel Ukrainas katki hammustama. Samal ajal on ukrainlaste vaatenurgast vaja kaitsta oma inimesi kõikjal ja kõigega, kuis vähegi võimalik; hoida tsiviilisikute elu ja tervist, säästa naisi, lapsi ja vanureid vene okupantide valimatu ja hukkava kaud- ja muu tule eest.
Enamasti surevad sõdades tsivilistid, mitte sõdurid ja ohvitserid. Välja arvatud Nõukogude/Vene armees, kus arvestataksegi suurem osa isikkoosseisust kahurilihaks – vene rahvas on sellega peaaegu üksmeelselt deržaava nimel päri –, sest seda jätkub nii vastase väljakurnamiseks kui viimaks ka alistamiseks. Peaasi, et soomustehnikat, laskemoona ja masinaid jätkuks.
Seepärast oleks tark küsida, milline on Eesti elanikkonnakaitse, varjendite pikk plaan. Kas see eksisteerib pelgalt paberil või oleks Eestiski šanssi kõige kaitsetumatel kõige hirmsamates rünnakutes ellu jääda? Kui ellujäämisvõimalusi on, siis mida olemasolevad varjendid endast kujutavad? Ja kus need asuvad?
Elanikkonna kaitsmiseks on nii sõjalisi (aktiivsed meetodid) kui ka mittesõjalisi (passiivsed meetodid) viise. Aktiivne kaitse seisneb õhu kaudu ründavate relvade hävitamises ehk lihtsamalt öeldes erineva võimekusega üleriigilises õhutõrjes; passiivne kaitse vähendab sihtmärgini jõudnud relvade põhjustatud kahjusid. Tõsi, sõda ei ole ainus kriis, mille eest peab inimesi kaitsma. Loodusjõud on sageli inimestest ja inimeste rajatud ehitistest võimsamad, mistõttu ei tohiks evakuatsioon olla võõras ka rahuajal.
Kas mäletate veel 2005. aasta orkaanimõõtu jaanuaritormi? See lõhkus Pärnu kandis ligi 800 maja, Pärnus evakueeriti toona 300 inimest. Üks vanamemm uppus kodumaja trepil komistades oma koduhoovi. Või meenub ehk 2019. aasta Lõuna-Eesti oktoobritorm, mis laastas põhjalikult Võru-, Viljandi-, Põlva- ja Valgamaad? Tollal ei pidanud küll inimesi kodudest evakueerima, kuid tormi tipphetkel oli elektrita üle 60 000 Elektrilevi kliendi, ühtlasi jäi Võru linn pikaks ajaks elektri ja veeta.
Loodusõnnetused ei mõjuta kuigivõrd elanike moraali ja kaitsetahet, ent kui vastane otsustab hakata rahulikku elanikkonda sihilikult tapma ja sandistama nagu praegu Ukrainas, võib võitlusvaim pikapeale väheneda. Tsiviilisikute sihilike tapatalgute tulemusel võib rünnatav oma inimeste säästmiseks taganeda, või hakkab elanikkond nõudma, et valitsus annaks alla ega osutaks enam agressorile vastupanu. Paha lugu mõlemal juhul.
Kõige brutaalsemaid viise naiste, laste, vanurite ja sõjavangide massiliseks hukkamiseks rakendab Kremli peremees ja tema marodööritsev armee nüüdsel ajal Ukraina eri piirkondades, kuid see ei ole miskit ainulaadset. Samamoodi käitus Stalini punaarmee Teise maailmasõja ajal, Vene armee Putini heakskiidul 2008. aasta Gruusia sõjas ja britid ning ameeriklased 1945. aasta veebruaris Dresdeni umbes 25 000 elanikku, valdavalt punaarmee metsikuste eest põgenenud naist, last ja vanurit elusalt surnuks põletades.
Päästeameti Põhja päästekeskuse valmisoleku büroo spetsialist, siinkirjutaja kursusekaaslane Piret Avarmaa kaitses mullu Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudis magistritöö „Elanikkonna varjumise võimalused lahingutegevusega kaasnevate ohtude eest Ida-Virumaa näitel”. See on avalik ja kõigile kättesaadav väga tänuväärne lugemismaterjal, mille leiab Sisekaitseakadeemia digiriiulist.
Refereerin sellest ainult nappi osa, alustades elanikkonnakaitse ABC-st. Sõjalise rünnaku korral tuleb evakueeruda või varjuda. Viimane on vajalik eelkõige õhurünnakute korral ja juhul, mil evakueerimine on erinevatel põhjustel takistatud või ohutum on jääda kohale. Teinekord ei ole pagemine võimalikki. Varjumise eelduseks on mõistagi varjend, suletud ruum, mis on soovitavalt raudbetoonkonstruktsiooniga. Erinevalt Soomest, mille valitsus investeerib laiapõhjalisse elanikkonnakaitsesse sadakond miljonit eurot aastas ja nii juba 1950ndatest saadik, puuduvad Eestis spetsiaalsed varjendid ja varjumiskohad. Eestis ei ole isegi varjumisvõimekuse loomiseks vajalikke õiguslikke aluseid.
Võrdluseks, et Helsingis on umbes 5500 varjendit, kuhu mahub ligikaudu 900 000 inimest, st kohti on sama palju, kui Suur-Helsingi piirkonnas elanikke. Iga vähegi suurema (alates 1200 m²) Soome ehitise puhul – elumaja, kontor või tööstusrajatis – on nõue rajada ehitisse varjend. Üle riigi on loodud varjumisvõimalused ligi 3,6 miljonile elanikule.
Kuigi Eestis ei ole spetsiaalseid varjendeid, ei ole me siiski täiesti kaitsetud. Maailmasõdades varjuti näiteks metroo- ja raudteetunnelitesse või poodide ja kortermajade keldritesse. Metroode ja raudteetunnelitega on Eestis kehvasti, kuid poode ja kortermaju jätkub. Eestisse rajatud objektidest on kindlaim lahendus pageda keldrisse ja eriti raudbetoonist esimese korrusega ehitise keldrisse, mis kaitseb lööklaine eest. Keldrit ümbritsev pinnas loob varjumiskohale tubli lisakaitse. See tähendab, et näiteks kortermajade elanikud saavad varjuda oma maja keldris eeldusel, et vähemalt hoone alumiste korruste konstruktsioon on ehitatud raudbetoonist.
Kokkuvõtlikult. Kui tahta Eestis õhu- või kaudtule rünnakus suurema tõenäosusega ellu jääda, maksab endale ehitada raudbetoonist maja või osta korter raudbetoonist ehitatud kortermajja.
Samas ei tähenda laiapõhjaline elanikkonna- ja riigikaitse pelgalt raudbetoonist keldreid või maa-aluseid parklaid. Laiapõhjaline riigikaitse peaks kätkema märksa ulatuslikumat sisu ja koosnema muuhulgas ka vaimselt tugeva ja (emotsionaalselt) intelligentse inimese arendamist kogu elukaare jooksul, kuna maailm muutub äraütlemata kiiresti. See, millest oskame aru saada täna, ei pruugi olla enam homme samamoodi mõistetav.
Miks on see riigikaitse seisukohast oluline? Sest vaimselt nõrka ja rumalat inimest on lihtne lollitada ja hirmutada, ajada paanikasse ja suunata tegema otsuseid, mis on talle kahjulikud. Seejuures ei saa ohver ise arugi, et kaevab endale ise hauda. Kui selliste inimeste mass kasvab ja ületab kriitilise piiri, näemegi punapuuslikke kaitsvaid eesti nimedega Kremli ööbikuid, neljaeuroseid latetasse ostvaid ja seejärel tohutu hinnatõusu pärast pahandavaid tarbijaid või ministreid, kes tõemeeli usuvad, et on oma ametis asendamatud, kuigi demonstreerivad visalt oma küündimatust. Et kriitikameeleta tegelasi jääks vähemaks, peakski laiapõhjalise riigikaitse vaieldamatu osa olema kriitilise mõtlemise igakülgne arendamine.
