Kanepi graafiku tegi ülitihedaks õnnetu loos: tema avaringivastaseks sai Jelena Ostapenko, kes mängis eelmisel nädalal Lõuna-Korea turniiri finaalis.
„Üldiselt on esimese ringi mäng esmaspäev-teisipäev. Kuna ta mängis pühapäeval finaalis, siis finalistid mängivad kolmapäeval. Nii on kogu aeg. Sellega ei ole midagi teha,“ nentis Kanepi.
Ostapenkoga pusis Kanepi kolm setti, teises ringis alistas Ann Li USAst 7 : 5, 7 : 5 ja siis reedel veerandfinaalis pidas maratonlahingu Karolína Muchovága: 6 : 2, 3 : 6, 7 : 6 (8 : 6). Kolm tõsist tööpäeva.
„Väsimust oli tunda,“ tunnistas Kanepi. „Jalad ei olnud lihtsalt nii teravad, kui olid eelmistes mängudes.“
Mõlemas setis jäi Kanepi varakult murdega taha, kui kaotas kohe esimese geimi. Kas kogenud tennisistis tärkas ka tunne, et tal võib mängu tagasi tulla?
Kaia nentis: „Väga õhkõrn oli see tunne. Kõik olenes Anetist – kas ta servib oma setid välja. Täna ta servis väga hästi.“
Räägime ka emotsioonidest. „Sajandi matši“ hõngu Kanepi jaoks Tondil polnud: „See oli ikkagi nagu iga teine võistlusmäng minu jaoks. Lihtsalt kodupubliku ees. See, et kodus olin, oli eriline.“
Aga kas ta nautis seda kohtumist? „Kui ma hästi mängin siis ma naudin rohkem. Nii palju kui ma vahepeal hästi mängisin, siis see oli nauditav,“ kõlas vastus.
