Armas rahvas, täna ma tahan teile kõneleda tähenduseloo vette langenud puust ja krokodillist. Küllap leiad sellel mõndagi ühist meie tänase päevaga.
Niisiis, elas ühes külas jõe kaldal üks väga ahne neeger. Jah, ma ütlen: neeger, sest räägime ikka nii, nagu asi on, ja igasugune poliitkorrektsus on nende väljamõeldis, kelle enda peas kõige mustemad mõtted liiguvad. Nii, jajah… niisiis see neeger, see mees kadestas hullupööra kõiki teisi külaelanikke, ja mõtles: kui ma neist kuidagi lahti saaksin, siis oleks terve küla minu oma, kõik need majad ja kõigi nende inimeste vara ja… Noh, hakkaski plaani pidama, kuidas saada endale terve küla ja kõigi inimeste vara.
Ühel hommikul oli jälle jõe ääres jalutamas ja korraga nägi midagi… ja mõtleski plaani välja. Pani juure jooksuga külasse ja karjus: “Marutõbised elevandid! Marutõbised elevandid tulevad! Päästku ennast, kes saab!”
