„Andor“ on järgmine näide, et Star Wars on parim ilma Star Warsita.
Foto : Ekraanitõmmis Disney+Nohikukultuuri lipulaeva Star Warsi üle arutatakse kogu aeg. Fännid ei suuda paika panna, mis on hea ja halb, kuid laiemas laastus on meelsus järgmine: filmide esimene triloogia on hea, eellugude triloogia onkesine ja viimased kolm filmi aga täielikult saastad. Suures plaanis nõustun, kuid lisan juurde, et minu silmis on kõik Star Warsi põhiseeria filmid keskpärased. Need eksisteerivad ainult tehnilise võimekuse demonstreerimiseks ja põruvad põhimõtteliselt iga originaalse loo jutustamise punktis.
Kogu kontseptsioon on tegelikult Jaapani samurai kultuuri ja anime kopeerimine, mis peidetud kaugele kosmosesse tähtede vahele. Muidugi ei saa eitada frantsiisi massiivset kultuurilist mõju filmidele, seriaalidele, muusikale, koomiksitele, mänguasjadele ja videomängudele. Ja siit algab minu teekond Star Warsi maailma kui fänn, sest tegelik peitub võlu väljaspool filmide kitsast Skywalkeri perekonna seebiooperit.
Selle aasta septembris alustas „Andor“, mille skeptikud koheselt maha tegid. Heideti ette, et tundmatu karakter ja igav teema ning kedagi tegelikult ei huvita tumedates toonides spioonitriller. Aga siis ilmus kolm esimest episoodi ja ma olin armunud. „Andor“ on täpselt see, mida Star Wars vajab. „Rogue One“ filmis kohtusime salapärase Cassian Andoriga (Diego Luna), kes oli vastupanu kangelane. Seriaal keskendub mehe teekonnale sellesse rolli. Vastab küsimusele, miks ja kuidas Andor jõudis sellisesse positsiooni. Kõik algab saatuslikust kohtumisest, kus Andor on sunnitud tapma kaks Impeeriumi töötajat, käivitades sündmusteahela, milleks keegi valmis ei olnud.
Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Osta üks artikkel
Ühe artikli lugemisõigus
