Estonia
This article was added by the user . TheWorldNews is not responsible for the content of the platform.

Kukkusid luu katki? See ei pruugi olla rumal juhus, vaid märk ligihiilinud haigusest

Tavaliselt põhjendavad patsiendid tekkinud olukorda sellega, et oli väga libe või kiire, jalg takerdus ja murd tekkis suure hooga kukkumise tõttu. Tegelikkus on see, et kui noorem terve inimene kukub käe peale, saab ta küll haiget, aga luumurdu ei teki.

Luuhõrenemisega seotud randmepiirkonna murru tagamaid 50–60 eluaasta kandis tuleb põhjalikumalt uurida. Kui osteoporoos süveneb, võib hiljem, üle 70–80-aastastel, tekkida juba palju väiksema trauma puhul selgroolülikeha murd või reieluumurd. Need on osteoporoosi rasked tüsistused, mis põhjustavad palju valu ja probleeme ning mille järel jäävad inimesed pahatihti voodihaigeks või hoopiski surevad aasta jooksul.

Menopausi alguses tekkivate luumurdude põhjuseid ei tohiks kindlasti jätta tähelepanuta. Osteoporoosi riskirühmas on ka need, kel varane menopaus – kas siis geneetiline (mil perekonna naisliinis on neljakümnendate alguses saabuv menopaus tavaline) või kui selle põhjuseks on operatsiooni käigus emaka ja munasarjade eemaldamine. Nendes olukordades lõpeb või väheneb kriitiliselt naissuguhormoonide tootmine ja seetõttu hakkavad luud kiiremini hõrenema.

Osteoporoosi riskirühma kuuluvad lisaks nii naised kui mehed, kes peavad teatud krooniliste haiguste tõttu võtma pikalt ja palju glükokortikoidhormooni, näiteks prednisolooni tüüpi ravimeid. Neil tekib osteoporoos varem ja on tihti tõsisem. Ka kilpnäärme ja kõrvalkilpnäärme ületalitlus tõstab haigusriski.

Osteoporoos ohustab rohkem kõhnasid inimesi, sest neil on vähem lihasmassi. Haigus on nende jaoks ka raskem. Samas ei pruugi osteoporoosist pääseda ülekaalulisedki, kel tekib luumurde haiguse varases staadiumis isegi rohkem. Ka esimese ja teise tüübi diabeet põhjustab suuremat osteoporoosiriski. Luuhõrenemise tõenäosust tõstavad ka põletikulised soolehaigused, mille tõttu on takistatud kaltsiumi imendumine sooles.

Kui ei ole kindel, kas kuulud riskigruppi, tasub see 50-60-ndatel eluaastatel perearstiga teemaks võtta. Perearst otsustab, kas vajadus luutiheduse mõõtmiseks on olemas. Kindlasti tuleb seda teha, kui pärast 50. eluaastat on esinenud luumurd.

Kuidas säilitada tugevad luud?