See juhtus viis aastat tagasi, kui sõitsime koos sõpradega kauaoodatud reisile USA-sse. Panime paika ringreisi kava ja mõnulesime muidugi ka Florida randadel. Paar aastat hiljem oli põhjust seda meenutada, sest juhusliku testi käigus selgus, et mul võib olla C-hepatiit!
Aga mis siis juhtus? Eestis oli just käimas C-hepatiidist teadlikkuse tõstmise kampaania ja selle käigus märkasin chepatiit.ee lehel võimalust ennast nimetatud viiruse suhtes testida. Arutasime sõbrannadega, miks mitte minna – seda enam, et lugedes võimaluste kohta C-hepatiidi nakkust saada, selgus, et oleme riskigrupis! Nimelt käime regulaarselt nii maniküüris, pediküüris kui ka teistel kosmeetilistel hooldustel.
Testimine oli iseenesest lihtne verevõtmise protseduur ja proovi vastused tulid väga kiiresti – loomulikult ei olnud kellelgi mingit haigust. Minu testitulemus aga viibis ja sain selle teistest paar päeva hiljem. See muutis mind juba veidi murelikuks. Uskumatu ... aga see oli positiivne! See hetk oli nagu külm dušš. Kuidas see võimalik on – ma ei ole ju midagi valesti teinud, minuga ei saa seda juhtuda!
Käisin mõttes läbi kõik võimalused, kust ma nakkuse saada võisin, nii kodus kui ka reisidel olles. Olen olnud kuni 2006. aastani doonor, järelikult kuni selle ajani olin nakkusevaba, sest doonoriveri on alati kontrollitud. Järelikult pidi kokkupuude viirusega toimuma hilisematel aastatel. Enda arvates võisin nakatuda USA reisil, sest käisin seal rannast leitud „huvitavas“ pediküüris. Juba tookord oli mul seda rannasalongi nähes tunne, et see pole just päris see. Kuna meeleolu oli mõnus, ilm soe ja tegija näis vilunud, nautisin seda siiski väga. Pediküüri tehes lõikas ta mulle paaril korral veidi sisse, kuid see ei tundunud mingi ohumärgina. Mul on ka väikene tätoveering ning kulmude ja huulte püsimeik. Lasin need protseduurid teha küll Eestis, aga loodan väga, et siinsed teenusepakkujad on nakkuse vältimisel hoolsad ja piisavalt teadlikud. Tänaseks tean, et nakatumise vältimiseks ei piisa tätoveerimisel pelgalt tätoveerimisnõela vahetusest, vaid peab vahetama ka värvitopsi. Püsimeik kogub naiste seas järjest enam populaarsust ja tihti ei seostata seda tätoveeringuga, aga ohud on siin samad. Veenduge, et neid protseduure teevad teile ikka professionaalid, kes täidavad vajalikke hügieeninõudeid.
Pärast testitulemuse saamist puges hirm naha vahele, sest guugeldasin kohe, mida C-hepatiidi viirus maksaga teha võib ... ja kaugel see maksavähkki enam. Panin kohe arstile aja kinni. Arst tegi täiendavad uuringud ja oh üllatust – olin negatiivne.
See tähendas, et kuulusin nende 30% õnneliku hulka, kellel C-hepatiit krooniliseks haiguseks edasi ei arenenud. Mul oli küll kokkupuude viirusega, kuid tänu antikehadele suutis minu organism sissetungijatest õnneks ise jagu saada ning jäin terveks. Aga enamikul inimestel kahjuks nii hästi ei lähe. Lugesin testitulemust oodates palju materjali ja chepatiit.ee veebilehest oli samuti abi. Olen oma kogemust sõprade ja tuttavatega jaganud ning paljud on läinud ennast testima. Kui ka sina kuulud riskirühma, mine kindlasti testima, sest see tülikas viirus ei anna endast sageli mingit märku.
Dr Triin Remmel, gastroenteroloog:
„C-hepatiit on globaalne probleem ning paljudes riikides üle maailma on vastu võetud strateegiad, et see viirus järgmise 10–20 aasta jooksul elimineerida.
Helenil läks õnneks, tal oli kokkupuude viirusega, aga tema organism oli nii tugev, et suutis selle seljatada. Umbes 30 protsenti on need õnnelikud, kel pärast kokkupuudet ei teki krooniline C-hepatiit. Õnneks on tänapäeval krooniline C-hepatiit hästi ravitav, raviefektiivsus on ligi 100 protsenti. Ravi on ka lühiaegne, see on tablettravi ja väheste kõrvaltoimetega. Seoses C- hepatiidi raviga on toimunud ülisuur progress. Samas kui kroonilist C-hepatiiti ei ravita, võib tekkida sellest maksatsirroos ja selle foonil võib välja kujuneda ka maksavähk.
Oluline on need patsiendid kuidagi avastada. Kui teile on tehtud vereülekanne enne 1994. aastat, olete kunagi noorpõlves narkootikume kasutanud või teinud kahtlases kohas tätoveeringu, pediküüri või maniküüri, siis pöörduge oma perearsti poole ja rääkige oma murest. Perearst saab määrata C-hepatiidi-vastased antikehad. Juhul kui need on positiivsed, siis edasisteks uuringuteks suunatakse teid gastroenteroloogi või infektsionisti vastuvõtule.
Seoses Heleni juhtumiga meenub ka mulle, et kui 2002. aastal käisin Tais puhkusel, siis rannas pakutavaid odavaid teenuseid tarbisid paljud. Suure vaevaga tõmbasin oma sugulase varbad ära ning teatasin talle, et see on aktsepteeritav ainult siis, kui ta tahab HIV-d, B- või C-hepatiiti saada. Ei tahtnud.
Seega testige ennast, see annab kindluse ja positiivse viiruse olemasolu puhul ka ravivõimaluse.“
Artikli valmimist on toetanud AbbVie OÜ, EE-VHCV-EE-VHCV-220021.
