Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon
Eesti naabruses tuumajaamadest puudust pole. Narva ja Peterburi vahel Sosnovõi Boris asub kuue reaktoriga tuumajaam. Kohe üle lahe Soomes, 100 kilomeetrit Helsingist idas, leiame Loviisa tuumajaama. Veidi kaugemal, Turust põhjas, avati äsja Olkiluoto tuumajaama kolmas reaktor. Tuumajaamad on ka Stockholmist nii põhjas kui lõunas. Euroopas kokku on suisa 173 tuumareaktorit.
Euroopa Liidus toodavad tuumaenergiat pea pooled riigid – 27st 13. Lisaks Baltimaadele ei ole ühtegi reaktorit veel Poolas, Austrias, Itaalias, Portugalis, Iirimaal, Taanis, Horvaatias, Luksemburgis, Maltal, Kreekas ja Küprosel. Seevastu Euroopa Liitu mittekuuluvatest meie mandri riikidest on tuumajaamad veel Ukrainas, Valgevenes, Šveitsis ja Suurbritannias. Rääkimata Venemaast.
Kurikuulus õnnetus Tšernobõlis juhtus hoopis teisel ajal, kui Nõukogude Liidus turvalisusele lihtsalt vilistati. „Põhimõtteliselt oli täiesti tavaline tööstushoone, mille all oli reaktor,“ kirjeldab Ormus, miks ikkagi 1986. aastal kõik nii valesti läks. Tuumaekspert rõhutab, et nõukogude ajal valitses märkimisväärne ajumahu defitsiit: „Lisaks disainivigadele pandi kinni kõikvõimalikud ohutussüsteemid ja tehti täiesti hulle katseid.“
Kõige ohtlikum olukord on Zaporižžja tuumajaamas Kagu-Ukrainas. Vene väed kontrollivad jaama pea sõja algusest saati. Augusti lõpus ühendati tuumajaam Ukraina elektrisüsteemist lahti. Venemaa tahaks seda küll enda elektrisüsteemi ühendada, kuid seda nad lihtsalt ei oska. Zaporižžjas on lisaks Vene päritolu tehnoloogiale ka lääne seadmeid, millega ei oska venelased mitte kui midagi peale hakata.
