Nukuteatri kunagine raudvara Tarmo Männard: „Sa võid teatrist äraminekuks valmistuda, aga kui see hetk on käes, oled väga üksinda ja väga õnnetu.“

Kõigepealt on kuulda kilinat-kõlinat. Tarmo (55) tuiskab kesklinna hiinakasse ja tema puusale on kinnitatud vöökott, milles palju eluks vajalikku – alates kompassist kuni pisikese multitööriistani. Keti otsas ripneb omajagu võtmeid. „Kunagi pidas liikluspolitsei seda kõike lausa relvavööks,“ sõnab mees muiates. Söögikoht on tühi nagu kell, aga talle see sobib. Toit on hea ja ruumi pole vaja kellegagi jagada.

Põnevad reisisihid

Akna taga laiub lumi ja Tarmo on nii pruun. „Ma pole aastaid saanud puhata,“ nendib ta. Äsja saabus ta Egiptusest ja käis kohtades, kuhu turistid naljalt ei satu. Jõi teed „restoranides“, kus toolid olid nii katki, et pandi istumise alla kahekordsetena. Muudkui sukeldus ja oleks võinud käega delfiini patsutada.

Edasi lugemiseks: