Uudis tuli 25. jaanuaril, kui selgus, et loodetud viie miljoni euro suurust riigiabipaketti pandade enda juures hoidmiseks ei tule. Otsus pandade võimaliku lõpliku tagasisaatmise kohta tehakse loomaaia järgmisel juhatuse koosolekul 28. veebruaril.
2017. aastal Ähtäri loomaaia ja Hiina metsaametiga sõlmitud liigikaitseleping on suunatud hiidpandade populatsiooni kaitsva genofondi säilitamisele. „Pandakaitselepingut võib tõlgendada kui raamlepingut Soome ja Hiina riikide vahel, mis tähendab, et Soome on end sidunud pandade rendiperioodi ajaks,“ ütles Ähtäri loomaaia juhatuse esimees Risto Sivonen Iltalehtis ilmunud pressiteate vahendusel.
Sivoneni sõnul muutsid koroonapandeemia ja üldine majanduslik ja sotsiaalne ebakindlus loomaaia toimimise keeruliseks ning külastajate arv ei ole taastunud koroonaepideemiale eelnenud tasemele. Pandakaksikute heaolu ei tohi aga ohtu seada ja seetõttu on nüüd alustatud ettevalmistusi eksootiliste mõmmikute kojuminekuks.
Haruldased hiidpandad ehk bambuskarud on armsad loomad ja loomaaedades saavad neist alati külastajate lemmikud, keda tullakse vaatama lähemalt ja kaugemalt. Looduskaitse all olevaid hiidpandasid elab vabas looduses vaid Edela-Hiinas ning viimastel loendusandmetel on neid 1864 isendit. Sündides on bambuskaru kuni 13 sentimeetrit pikk ja kaalub 85–130 grammi. Täiskasvanud hiidpanda kaalub kuni 160 kilogrammi ja on poolteist meetrit pikk.
Hiina võimud kasutavad hiidpandasid oma diplomaatias, et mitte öelda ka propagandas väga edukalt. Juba 7. sajandil saatis keisrinna Wu Zetian Jaapanisse kingituseks pandasid. Lähiajaloost tõuseb esile USA ja Hiina juhtide Richard Nixoni ja Mao Zedongi 1972. aastal Pekingis saavutatud kokkulepe, et kahe riigi suhete paranemise märgina saadetakse Washingtoni loomaaeda kaks hiidpandat.
Ähtäri loomaaia pandad
Foto : Robin RootsAjakiri Financial Times kirjutas mõne aasta eest, et „Hiina kõige nunnum diplomaat“ on ühtlasi ka äärmiselt politiseeritud loom, kes teeb küll riigi mainele head, ent tingimata pole pandadiplomaatia loomadele endile kõige parem. Ühest küljest on pandal vedanud – ta on üleilmne loomakaitsesümbol (lisaks leidub ka multifilmides nii mõnigi armas pandakaru, kaisuloomadest rääkimata). Panda on kui lakmustest: kui inimkond ei suuda nii toredat ja üle maailma armastatud karvakera väljasuremisest päästa, mis lootust on siis veel inimsilma jaoks pisut vähem esteetilistel elukatel?
Panda armsus on üks Hiina tugevamaid „pehme jõu“ lükkeid. Mõelgem ise: mis on loom, keda me seostame Eestiga? Rahvusloom hunt, majesteetlik ja üksildane (või siis lambamaias pahalane, oleneb, kellelt küsida), või ehk okkaline siil, Kalevipoja tark nõuandja? Aga mis loom tuleb pähe, kui mõelda Hiina riigile?
