Estonia
This article was added by the user . TheWorldNews is not responsible for the content of the platform.

Preester Sakarias Leppiku järelehüüe Isa Afratile – lõpmatult lapsemeelsele vaimulikule, kes oli oma avatuse ja kirgliku usuga eeskujuks paljudele

Hakkasime muistse Britannia (Bretagne'i ajalooline provints Prantsusmaal) laevaehituslinnas St. Nazaire'is ookeani kaldal kontserti andma. Veel oli aega ka heita pilk mol'ovihku (Facebook seto keeles). Ja säält tuli teade kui kevadine äike: isa Afrat on siitilmast lahkunud.

Eks ikka ehmatus oli kole. Ehkki meeltes avanesid kohe õigeusu palvesõnad: „Lase puhata, oh Issand, oma õndsasti uinunud preestri Afrati hing seal, kus kõik õiged hingavad...“ Oleme seda palvet isa Afratiga nii Värskas kui Saatses, Laossinas kui Rõsnas, Matsuris kui Mikitamäel koos laulnud kordi. Ja nüüd tuli laulda talle.

Laulda sellele lõpmatult lapsemeelsele vaimulikule, kes oli oma avatuse ja kirgliku usuga eeskujuks paljudele noortele. Kes võis hetkega ja muretult murda igivanu käitumiskonventsioone, ent kellele see alati andeks anti. Sest ta naer ja nakatav hoog ei lakanud. Seda meenutades on kohal Kristuse sõnad, et kui inimene ei püsi lapsemeelsuses, ei saa ta taevariiki. Siirus loeb, mitte kaalutletus.

Isa Afrat, tundukse, ei mõtelnud inimsuhetes üldse sellele, kust ta peaks täpselt alustama ja kuhu täpselt suubuma. Ta haaras hetke. Ta muutis tihti vestluse käiku, tuues selle liigsesse targutamisse ja sofistikasse sumbumise tasandilt koju tagasi – lihtsate küsimuste ja vastuste valda.

Eks ta artistlik, pigem kunstnikele kui preestritele omane väljendusvorm võis kehutada ametivendi ka teda noomima. Nii see eluasjade sättimine ongi. Et olen kunstnikuhõimust pärit, mind isa Afrati väline vorm preestrina ei häirinud. Pigem häiris olm, et ta ei saanudki lõpuni oma kunstnikuvaimu rohkelt avada. Ei taiestega, mida ta valmistas (nt. ikoonid kividel) ega viimases teenimiskohas Paldiskis korraldatud eepiliste pikkade palveteenistustega, kus ta oli õhtustiku loojaks ka ruumikujunduses.

Mu ilusamad hetked isa Afratiga olid ikka Setomaal. Nii tema toonasel teenistusajal kui pärast – minu teenistusajal. Üks kaunemaid noist oli Värska kirikupüha – mai alguses peetava jüripäeva eelõhtul Värska preestrimaja vana sauna laval. Istusime pikalt lihtsalt vaikides. Kaks venda üksteise kõrval. Jutt tuli alles lõkke ääres. Ja siis kilkas terve Värska isa Afrati naerust...