Viimase kolme kümnendi jooksul on langenud ohtralt punamonumente ja langeb veelgi.
Foto: Kollaaž ( 3 x Reuters/Scanpix, 2 x Vida Press, EPA/Scanpix, Albert Truuväärt)Venemaa agressioon ja sõda Ukrainas on tõstatanud Kesk- ja Ida-Euroopas taas küsimusi punamonumentide koha üle vabas ühiskonnas. Kui Nõukogude Liidu lagunemine andis kommunistliku ikke all kannatanud rahvastele võimaluse rõhuvatest sümbolitest vabaneda, jäid paljud sambad ja kujud siiski püsima. Mõned neist muutusid iseseisvunud riikides venemeelse vastuhaku sümboliks. Nüüd on aga Euroopas puhkenud punamonumentide kõrvaldamise kolmas laine.
Venelaste monumendipropaganda algas juba sisuliselt kohe pärast kommunistide võimuletulekut. 1918. aasta aprillis allkirjastas Vladimir Lenin määruse, mille kohaselt muutus monumentaalkunst kommunistlike ideede propageerimisel oluliseks vahendiks. Kõikjale püstitati sotsialistliku revolutsiooni juhte kujutavaid taieseid – seda tehti kiiruga, mistõttu olid paljud skulptuurid üsnagi koletuslikud. 1924. aastal Lenin suri, ent tema algatatud monumendimaania ei taandunud. Uue hoo sai see sisse pärast II maailmasõda, mille järel üritati mälestusmärkidega propageerida Nõukogude Liidu võitu ja Punaarmee sõdurite vaprust. Paljude riikide ja rahvaste jaoks võrdusid need monumendid siiski kommunistide sooritatud õudustega.
Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad
