Nüüd on selle maja katus, piltlikult öeldes, nii ametnikud kui looduse, auklikuks tulistatud ning maja ise kohe kokku kukkumas.
Kristjan Raua visandite põhjal projekteeris hoone arhitekt Herbert Johanson. Meie kunstiajaloos on mõlemad uhked nimed. Ometi ei näidanud riik kultuurimuuseumi nahas optimismi isegi siis, kui need nimed pärast Stalinit taas postamendile tõsteti, kui arhitektist tütretütar Krista Pihelga maja korrastama hakkas, kui ta kunstimuuseumile umbes 400 vanaisa tööd kinkis ning viimaks 1984. aastal majas muuseumi avas – lootuses kapitaalremonti vajav maja (erinevalt Raua töödest) lihtsalt eraomandi kasutusse saada.
Tõsi, Pihelgad ei võtnud oma maja võtmeid vastu, kui muuseum 2014. aastal suleti, sest ootasid õigustatult, et ministeerium teatab neile ametlikult muuseumi sulgemise otsusest ning kunstimuuseum esitab maja ekspluateerimise lõpetamisel mingi defektakti, kus oleks fikseeritud maja füüsiline olukord peale muuseumitöö lõpetamist. Aga seda ei tehtud. Maja trööbati ära ja millegipärast arvati, et Pihelgad peavad oma kulu ja kirjadega remondi tegema. Seega: magus krunt- unustagem selle kultuurilooline aspekt - tühja kohta ei salli.
