Pole oluline, kas särgiõmbluse piste on 2,5 mm või 2,6 mm pikk, aga kui näiteks õunapressi kahe detaili vahel on ühesentmeetrine ava, mis kokku ei klapi, siis lõpeb mahlategu katastroofiga. Õuntest mahla pressimiseks vajalik surve pressib avause tõttu purustatud õunad ühesentimeetrisest praost kahe detaili vahelt välja ‒ vaatepilt sarnaneb õunaplahvatusega. Ükskõik, kuidas sättida, avaus kokku ei lähe. Miks selline käkk toodeti?
Või siis äsja remonditud tee, millel on kaks jalakäijate teeületuskohta. Ühel on kõnniteekivid millimeetri pealt sõiduteega tasa pandud, teisel, nn sebral on jäetud neljasentimeetrine aste. Tervele inimesele pole see takistus. Aga olude sunnil olen pidanud paar korda lükkama sealt üle ratastooli ja selle sõiduriistaga on aste ebamugav. Jah, saab hakkama, aga sõltuvalt ratastoolist peab vaeva nägema. Kuna samal ehitusel on ka perfektne teeületus, siis minu mõistus ei võta, miks mõlemat nii teha ei saanud.
Paar sentimeetrit siia või sinna pole ju tegelikult palju, aga mõnes olukorras on need just kõige olulisemad sentimeetrid. Millal hakkame detailide tähtsust mõistma?
