logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo logo
star Bookmark: Tag Tag Tag Tag Tag
Estonia

Ene Pajula | Mammi on uhke, et on ajakirjanik

Nii palju kui sel kevadel pole Eestis ajakirjandusest vist kunagi räägitud, oli siis maailmakord parajasti milline tahes. Ja maailmakordi oleme siin näinud sihandseid ja mihandseid. Aga nüüd on lühikesele ajavahemikule langenud palju tähtsündmusi: Johann Voldemar Jannsen 200, Juhan Peegel 100, Eesti ajakirjanike liit 100. Viimast sündmust tähistas EAL Euroopa ajakirjanike assotsiatsiooni üldkogu korraldamisega Tallinnas ja järgmise 50 aasta jooksul see vaevalt enam siia satub. Ja kas pole irooniline, et veel üks asi, mis on langenud just sellele kevadele ja millest pole viimase 30 aasta jooksul olnud põhjust rääkida, on oht sõna- ja ajakirjandusvabadusele.  

Muidugi ei suutnud seda teha ajakirjandus üksi, suur teene selles on olnud ka luteri kirikul, tänu kellele on eestlased olnud mäletamatutest aegadest saadik kirjaoskajad. See oli kaval nipp maarahva harimiseks, sest kirjaoskuseta ei saanud leerist läbi ega võinud seega ka abielluda. Ja mis kasu oleks olnud ühendavast ajakirjandusest, kui rahvas poleks osanud lugeda? Kusjuures nii mehed kui ka naised. Ja nagu me teame, siis enamasti õpetasidki lugema emad, voki kõrvalt.

Kas mammi eksib väga, kui ütleb, et Eesti naisi ei peaks alavääristama, sest isegi kui on palju öelda, et nad on olnud ühiskonna selgroog, siis igal juhul on nad esindanud selle tervemõistuslikumat osa. Siinkohal annaks mammi hea meelega nõu meie Perekonna ja Patriarhaadi Kaitse Ühingule: lõpetage ometi kord see enesehaletsus ja soov ajas vähemalt kaks sajandit tagasi minna, kas poleks märksa viljakam anda meestele nõu, kuidas suunata oma agressiivsus ja viha millessegi loovasse, ülesehituslikku, nii et naised võiksidki neile toetuda, neile loota ja nende üle uhked olla.

Aga mitte sellest ei tahtnud mammi täna rääkida. Tõsiasi, mida eriti poliitikud tunnistada ei taha, on see, et ajakirjanikel on olnud oluline osa selleski, et me ei kaotanud kunagi päriselt lootust. Muidugi oli ka tol punasel ajal ajakirjanikke, kes täitsid punktuaalselt lähimast parteimajast tulnud käske, ent olgem tänulikud neilegi, sest see andis teistele võimaluse kompida piire ning rääkida kas või läbi lillede meile olulistest asjadest. Nimekiri ajakirjanikest, kes said eetrikeelu, lasti lahti või pandi kinni, seda küll varasematel aegadel, saaks päris pikk.

Eriti tähtsaks tõusis ajakirjandus meie laulva revolutsiooni eel ja ajal. Ajakirjanikke, kes hoidsid ülal ja arendasid meie tolleaegset vaimustust, oli palju nii kirjutavas, rääkivas kui ka näitavas ajakirjanduses. Nii palju, et leheruum ei võimalda siia kõiki üles märkida, ja välja jätta ka kedagi ei tahaks. Siinkohal tasub veel kord meenutada Juhan Peeglit, kes kasvatas rasketele oludele vaatamata üles mitu põlvkonda suurepäraseid ajakirjanikke, ja kes pani aluse ka meie praegusele euroopalikule ajakirjanduskultuurile.

Esialgu veel ei ole meil midagi häbeneda. Lihtsalt toimetajate ja peatoimetajate roll kasvab. Nende selgroost sõltub, kas räägime endiselt asjast või jätame ebameeldivad teemad kõrvale; kas laseme poliitikutel segamatult rääkida sellest, mida nad tahavad, või käime peale, et nad ikkagi vastaksid küsimusele.

Alles see oli, kui mammi kirjutas, et on rahatuna õnnelik, aga nüüd ei saa ta ütlemata jätta, et kui tal oleks vähekegi vara, siis asutaks ta ühe toimetajapreemia. Just toimetajapreemia, sest kirjatükkide eest juba mõned preemiad on. Aga et preemiat väärt kirjatükid üldse sünniksid, selleks vajame suurepäraseid toimetajaid. Selliseid kartmatuid, kes hea asja ära tunneksid ja selle autorile igas olukorras turvavõrku pakuksid. Meil on sellised olemas. Veel on! 

All rights and copyright belongs to author:
Themes
ICO